—Sotsiaalne
norm, õige ja vale piiri tunnetus, arusaamine, kuidas
antud konkreetsetes oludes tuleb
olla ja käituda, sünnib
ühiskonnale, sotsiaalsele ruumile loomuomastes protsessides
ja suhetevõrgustikes.
See, kuidas inimene asju kogeb, määrab selle,
kuidas ta näeb
oma
olemasolu keskseid küsimusi.
Sotsiaalpedagoogilise
enesemääratluse aluseks on idee viletsuse vähendamisest ja
hädasolija
aitamisest pedagoogiliste vahenditega.
—
Selle mõtte ja tegevuse levik on seotud renessansi ja valgustuse ideedega ning
neist alguse saanud eluviisi moderniseerumisega.
—
Hakati mõistma ning rõhutama inimese võimalusi nii
indiviidina
kui ka ühiskonnaliikmena võtta oma saatus enese
kätesse.
