Sotsiaalpedagoogiline nõustamine

Pedagoogika hõlmab traditsiooniliselt kasvatamist ja õpetamist. Kasvatamine jäi 20.sajandil tahaplaanile seoses Darwini evolutsiooniteooria ja Einsteini relatiivsusteooria võidukäiguga. Miks?

• Sest tähelepanu pöördus pärilikkuse tähtsustamisele ja seniste põhiväärtuste kehtimine seati kahtluse alla kui suhteline. Loodetavasti saab kasvatus 21. sajandil taas pedagoogikas oma traditsioonilise väärtuse tagasi.
• Positivistlik lähenemine vastandas faktid ja väärtused. Faktid kuulutati teadusvaldkonna pärusmaaks, väärtused jäid moraali valdkonda kui mitteteaduslikud. Kasvatamine kui väärtuste ja moraali valdkond jäi tahaplaanile faktide õpetamise kõrval.
• Kasvatamise tahaplaanile jäämisele on kaasa aidanud ka uue termini „sotsialiseerimine” kasutuselevõtt. Kui kasvatamise seos pedagoogikaga on väljaspool kahtlust, siis sotsialiseerimist on kergem omistada perele, kodule või ühiskonnale. N. Luhmann.

(Sotsiaal)pedagoogiline ehk Mina-Sina suhe

Mina-Sina suhte loomine algab pedagoogika alustõdemusest, et õpetajatöös on möödapääsmatult vajalik tunda õpetatavat valdkonda ja õpilasi, seega algab nimetatud suhe:

1. õpilaste ja õpetaja tutvumisest, mille tulemuseks on üksteisest hoolima õppimine;
2. üksteisest hoolimisest, mille tulemusena ehitatakse üles vastastikune usaldussuhe;
3. enda ja teise toetamisest;
4. võrdsete osalejate kommunikatsioonist, kus kõigil on õigus küsida ja vastata.

Need neli sammu ongi sotsiaalpedagoogilise nõustamise protsessis traditsiooniliselt vaja läbida. Tänapäevaks on lisandunud veel üks samm:

      5.   jõustamine, mis õnnestub parimal moel võrgustikutööna.

Nõustamise liigid

Nõustamise liigid on:

-juriidiline

-psühholoogiline

-sotsiaalne (näit. pedagoogiline, s.h sotsiaalpedagoogiline)

-ametialane (näit. logopeediline, erivajadustega inimeste nõustamine, investeerimisnõustamine jm.)

Juriidiline, psühholoogiline ja sotsiaalne nõustamine eeldavad juriidilist, psühholoogilist, psühhoteraapilist, pedagoogilist ja/või sotsiaaltöö alast haridust. Ametialane nõustamine eeldab vastava professiooni alast haridust, ametialane nõustaja on näiteks pensioninõustaja, maksunõustaja, üliõpilasnõustaja, õpilasnõustaja jms.

Pedagoogiline nõustamine on  ametialane nõustamine ja sõltub nõustaja staatusest ja rollist. Pedagoogiline nõustaja võib näiteks olla õpetaja-metoodik, kes nõustab kolleege, mentor, kes nõustab noort õpetajat, õpetaja, kes nõustab praktikanti, klassijuhataja, kes nõustab lapsevanemat jne. Sotsiaalpedagoogilist nõustamist teostab sotsiaalpedagoog või koolisotsiaaltöötaja.

Nõustamise tasandid

Nõustamise tasandid on:

1.        informeerimine

2.        konsulteerimine

3.        nõustamine

4.        psühhoteraapia.

(Sotsiaal)pedagoogiline nõustamine hõlmab kolme esimest tasandit, st pedagoogiline nõustaja on kompetentne informeerima, konsulteerima ja nõustama. Psühhoteraapia eeldab

psühhoterapeudi haridust ja tegevusluba.

Nõustaja põhitegevuseks on rääkimine ja kuulamine.  Informeerimise tasandil, mis nõuab vähimat oskust, kuulab nõustaja ära nõustatava küsimuse ja annab seejärel täpset infot esitatud küsimuse piirides. Nõustaja vastutab info õigsuse ja selguse eest.

Konsulteerimise tasandil  pöördub nõustatav nõustaja poole nõu pidamise või nõu saamise eesmärgil. Sellel tasandil on nõustaja ülesandeks jääda oma kompetentsuse piiridesse ja vajadusel täpsustada, kas nõustatav vajab konkreetset nõu või tahab temaga koos probleemi üle arutleda. Konkreetse nõuande puhul jääb nõustaja ülesandeks nõu anda või suunata nõu küsija kompetentsema isiku poole, nõu pidamise korral on oluline lasta nõu küsijal endal oma arvamused välja öelda, st  võtta endale kuulaja roll. Probleemist valjusti rääkides võib nõustatav ise oma probleemis selgusele jõuda.  Konsulteerimise korral räägib nõustaja alles siis, kui nõustatav temalt uuesti konkreetsemat nõu küsib.                                                                                                                                               

Nõustamise tasand eeldab nõustajalt lisaks pedagoogilisele kompetentsusele ka kommunikatsioonioskusi (näiteks head kuulamisoskust), usaldussuhte loomist, teadlikkust, avatust, oma piiride ja tasakaalu hoidmist, tolerantsust, kontakti jms.  Nõustamine on kahe isiku vaheline teadmiste ja hoiakute erinevuste teadvustatud võrdsustamise protsess suhtlemise abil, mille käigus nõustaja aitab nõustataval isiksuse ja /või professionaalina areneda, näiteks muuta oma hoiakut, käitumist, mõtlemisviisi vms.