Sotsiaalpedagoogiline mõte ja tegevus sündis juba antiikajal, juba siis mõistsid paljud silmapaistvad ühiskonnafilosoofid alates Platonist ja Aristotelesest kasvatuse keskset tähendust ühiskonna arengule.
Lehed
www.koolielu.ee: Sotsiaalne õppimine ja sotsiaalne pedagoogika (sotsiaalpedagoogika)
Sotsiaalne õppimine ja sotsiaalne pedagoogika (sotsiaalpedagoogika)
Avaldaja:Kristi Semidor16. november 2010
Uuel sajandil, kui üha populaarsemaks muutuvad virtuaalsed õpikeskkonnad ning uued infotehnoloogilised vahendid muudavad õppimis- ja õpetamisprotsessi, luues uusi võimalusi ja kujundades ootamatuid vajadusi, on aeg mõtestada õpetava inimese ees seisvaid traditsioonilisi probleeme – mida ma siin teen ja miks just nii? Mõtiskleb koolitaja Reet Valgmaa.
Kaasaegne õppeprotsess esitab õpetajale kõrgemaid nõudmisi Jääb väheks sellest, kui liigitada kolleege vanamoodsateks ja kaasaegseteks (kasutavad virtuaalkeskkonna võimalusi või mitte). See oleks sarnane olukorrale, kus programmõpet hakatakse samastama programmeerimisega, vaimsel ning füüsilisel ruumil ei tehta vahet, ei mõisteta subjekti ning objekti olemust, seost õpikeskkonnaga jne. Mida keerukamaks ja võimalusterohkemaks muutub kaasaegne õppeprotsess, seda kõrgemaid nõudmisi esitab see õpetajate isiksuslikele ressurssidele ning professionaalsusele. Kuid ometi on midagi, mis näikse kestvat läbi aja – kujutlus heast õpetajast. Kui õpetaja didaktiliste oskuste ja ainesuutlikkuse kirjeldustes näeme muutusi, millel on ajastu (modernism, postmodernism) mõju, siis isiksuslikud eeldused on alati seotud eetilisuse ja sotsiaalsusega.
Pedagoogika sotsiaalsus Miks oleks vaja mõtiskleda pedagoogika sotsiaalsuse üle? Et vältida lihtsustatud ja lõpuni mõtlemata lahendusi, nagu „sotsiaalvõrgustikus toimubki sotsiaalne pedagoogika” või „teeme grupitööd, mängime korvpalli, siis arenebki meie-tunne ning kujunevad sotsiaalsed oskused”. Ei arene, sest kui osaleja ikka palli püüda ja visata ei oska, siis kaaslased talle palli ka ei anna.
Infoühiskonna ja kommunikatiivse hariduskultuuri tekkimisel hakkas ka meil levima interaktsionistlik arusaam, et kõik osapooled saavad üksteist õppeprotsessis mõjutada väga mitmel viisil. Pedagoogikas on kasutusele tulnud mõisted – keskkond, tagasiside, humaniseerimine, projektmeetod, kogemuslik õppimine, jõustamine jne. On jõutud äratundmisele, et õpetamismeetodid on seotud ainedidaktikaga läbi situatsiooni kontrollimise ehk oluliseks muutusid osalejate vabadusastmed sekkumaks protsessidesse, s.t. ka võimusuhted said arutlusobjektiks.
Kui õige püüaks kirjeldada võimusuhet virtuaalses õpikeskkonnas – kuidas jaotuvad seal otsustamine ja vastutus? Kuidas toimib seal osapoolte eneseregulatsioon ajas ja ruumis? Millised on selle õpikeskkonna eelised ja puudused sotsiaalsete protsesside suunamisel võrreldes traditsioonilise õpikeskkonnaga? Ma usun, kui me seda suudame, siis ei ole me enam nii sinisilmsed arvamaks, et lapsed jumaldavad ekraani, liikuvaid pilte, multimeediat, mis lõbustab. Me hakkame pöörama tähelepanu millelegi, mis traditsiooniliselt on tagaplaanil ja mis laseb paljudel kinnitada – kool peabki olema traditsiooniline.
Võrdleme korraks n-ö traditsioonilist õppegruppi ja kooperatiivset õppegruppi (kus kasutatakse sotsiaalse pedagoogika strateegiat) – D.W. Johnson, R.T. Johnson ja E.I. Holubeck kirjeldavad erinevusi järgmiselt:
Olen vahel mõelnud, miks meil tahetakse nüüd rääkida sotsiaalsest pedagoogikast, kas see tundub ilusam ja arukam, kui rääkida kasvatusest? Miks meil räägitakse nii palju refleksioonist ja üldse mitte enesehinnangust? Eriti õpetajate enesehinnangust. Viimati uuris seda tõsiseltvõetaval tasemel M. I. Pedajas. Ometi on ju teada, et ebaadekvaatse (kõrgenenud, madaldunud) enesehinnanguga isik võib keelduda eneserefleksioonist.
Meil on nüüd koolile appi rutanud koolipsühholoogid, sotsiaaltöötajad ja sotsiaalpedagoogid – õpetaja õpetagu! Jajah, õpetajale on tõesti antud võimalus uute õpikeskkondadega, tehniliste vahenditega tutvust teha. Kui ise kukerpalli ette näidata ei taha – riputad õpikeskkonda pildid või video üles. Distants suureneb, higilõhna ei tunne ja õppur võib õppust võtta ka varajasel hommikutunnil (vabalt valitud ajal). Vanasti öeldi mõne inimese kohta raamatutark, tänapäeval netitark. Ollakse arvamusel, et kui sa ei suuda klassis edukat dispuuti korraldada, ei tähenda see, et sa ei suuda seda virtuaalis. On see tõsi?
VIIDATUD: Johnson.D.W.; Johnson R.T.; Holubec, E.T. (1990) Circles of Learning: Cooperation in the Classroom, Minnesota.
Reet Valgmaa
Koolielu
Lisatud 16. novembril 2010
Pedagoogika sotsiaalsus Miks oleks vaja mõtiskleda pedagoogika sotsiaalsuse üle? Et vältida lihtsustatud ja lõpuni mõtlemata lahendusi, nagu „sotsiaalvõrgustikus toimubki sotsiaalne pedagoogika” või „teeme grupitööd, mängime korvpalli, siis arenebki meie-tunne ning kujunevad sotsiaalsed oskused”. Ei arene, sest kui osaleja ikka palli püüda ja visata ei oska, siis kaaslased talle palli ka ei anna.
Infoühiskonna ja kommunikatiivse hariduskultuuri tekkimisel hakkas ka meil levima interaktsionistlik arusaam, et kõik osapooled saavad üksteist õppeprotsessis mõjutada väga mitmel viisil. Pedagoogikas on kasutusele tulnud mõisted – keskkond, tagasiside, humaniseerimine, projektmeetod, kogemuslik õppimine, jõustamine jne. On jõutud äratundmisele, et õpetamismeetodid on seotud ainedidaktikaga läbi situatsiooni kontrollimise ehk oluliseks muutusid osalejate vabadusastmed sekkumaks protsessidesse, s.t. ka võimusuhted said arutlusobjektiks.
Kui õige püüaks kirjeldada võimusuhet virtuaalses õpikeskkonnas – kuidas jaotuvad seal otsustamine ja vastutus? Kuidas toimib seal osapoolte eneseregulatsioon ajas ja ruumis? Millised on selle õpikeskkonna eelised ja puudused sotsiaalsete protsesside suunamisel võrreldes traditsioonilise õpikeskkonnaga? Ma usun, kui me seda suudame, siis ei ole me enam nii sinisilmsed arvamaks, et lapsed jumaldavad ekraani, liikuvaid pilte, multimeediat, mis lõbustab. Me hakkame pöörama tähelepanu millelegi, mis traditsiooniliselt on tagaplaanil ja mis laseb paljudel kinnitada – kool peabki olema traditsiooniline.
Võrdleme korraks n-ö traditsioonilist õppegruppi ja kooperatiivset õppegruppi (kus kasutatakse sotsiaalse pedagoogika strateegiat) – D.W. Johnson, R.T. Johnson ja E.I. Holubeck kirjeldavad erinevusi järgmiselt:
Olen vahel mõelnud, miks meil tahetakse nüüd rääkida sotsiaalsest pedagoogikast, kas see tundub ilusam ja arukam, kui rääkida kasvatusest? Miks meil räägitakse nii palju refleksioonist ja üldse mitte enesehinnangust? Eriti õpetajate enesehinnangust. Viimati uuris seda tõsiseltvõetaval tasemel M. I. Pedajas. Ometi on ju teada, et ebaadekvaatse (kõrgenenud, madaldunud) enesehinnanguga isik võib keelduda eneserefleksioonist.
Meil on nüüd koolile appi rutanud koolipsühholoogid, sotsiaaltöötajad ja sotsiaalpedagoogid – õpetaja õpetagu! Jajah, õpetajale on tõesti antud võimalus uute õpikeskkondadega, tehniliste vahenditega tutvust teha. Kui ise kukerpalli ette näidata ei taha – riputad õpikeskkonda pildid või video üles. Distants suureneb, higilõhna ei tunne ja õppur võib õppust võtta ka varajasel hommikutunnil (vabalt valitud ajal). Vanasti öeldi mõne inimese kohta raamatutark, tänapäeval netitark. Ollakse arvamusel, et kui sa ei suuda klassis edukat dispuuti korraldada, ei tähenda see, et sa ei suuda seda virtuaalis. On see tõsi?
VIIDATUD: Johnson.D.W.; Johnson R.T.; Holubec, E.T. (1990) Circles of Learning: Cooperation in the Classroom, Minnesota.
Reet Valgmaa
Koolielu
Lisatud 16. novembril 2010
Pärnu Postimees 09.02.2012
Tänapäeva kool vajab sotsiaalpedagoogi
Toomas Toimeta.
Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF
Nagu terve ühiskond, on ka lapsed ja õpilased ajas väga palju muutunud. See nõuab üha uusi ja teistmoodi lähenemisi probleemidele.
Sarnaselt muu Euroopaga on kool Eestis muutumas pelgalt haridusasutusest üha enam sotsiaalasutuseks.Väga suur osa kooliprobleemidest on oma olemuselt või põhjuselt sotsiaalset laadi. Koolikohustuse mittetäitmine, õpi- ja käitumisraskused, koolivägivald, raskused sulandumisel klassikollektiivi või koolikeskkonda üldse, sotsiaalne tõrjutus, aga ka konfliktid kaasõpilaste ja õpetajatega – need probleemid kuuluvad sotsiaalpedagoogi tegevusvaldkonda.
Pole ju enam aeg, kus kõik tööd pidi ära tegema klassijuhataja, kutsudes suurema probleemi puhul appi juhtkonna liikme. Õpetaja küll näeb, kui õpilasel läheb halvemini, et mõnd õpilast pole juba ammu tunnis või on tal pidevalt õppimata, kuid tal ei ole aega ega võimalust
probleemile kohe reageerida ning hakata lapsega isiklikult tegelema.
Aga just isiklik lähenemine on see, mida on vaja, et nn murelaps ei jääks elu hammasrataste vahele. Ka lapsevanemale ei saa kogu vastutust panna, sest tihti vajavad nemadki tuge ja nõu.
Siin tulebki „mängu“ sotsiaalpedagoog.
Ametlikult võttes selgitab sotsiaalpedagoog klassijuhatajate ning aineõpetajate abiga välja probleemsed lapsed ja pered, tegeleb nende nõustamise, sotsiaalse tegutsemisvõime ja toimetuleku toetamise ning ilmnevate sotsiaalsete probleemide ennetamise ja lahendamisega. Ta teeb koostööd lastekaitsetöötaja, noorsoopolitsei, haridusameti või noorsootöötajatega ning suunab lapse vajadusel koolivälise spetsialisti juurde.
Kuid mitte ainult. Sotsiaalpedagoog on koolis kõigile ja kõigele vahendajaks, suhtekorraldaja
kooli, kodu ja õpilase vahel. Usaldusisik, kelle poole võivad nii õpilased, õpetajad kui lapsevanemad alati pöörduda oma mure või probleemiga ning kellega võib turvaliselt
rääkida asjadest, mida muidu koolis või kodus rääkida ei julge. Olgu see seotud õpilase, õpetaja, lapsevanema, enda või oma koolikaaslasega.
Millal võiks pöörduda sotsiaalpedagoogi poole?
Õpilane, sina võiksid pöörduda sotsiaalpedagoogi poole, kui sul endal on mure või kui sa tead kedagi, kellel on mure ja kes võiks abi vajada. Kui sul on tunne, et sa ei taha või kardad kooli tulla. Sul on probleeme koolikaaslaste, klassikaaslaste või õpetajatega; probleeme kodus; sul on isiklikke probleeme, kuid sa ei tea, kellega neist rääkida. Tule, kui tahad infot last/õpilast puudutavatest seadustest või õigusaktidest.
Lapsevanem võiks pöörduda sotsiaalpedagoogi poole, kui ta vajab nõu lapse käitumist ja õppetööd mõjutavate tegurite selgitamiseks; tahab infot last/õpilast puudutavatest seadustes või õigusaktidest; tahab nõu pidada lapse arengu või kasvatusküsimuste lahendamisel.
Kindlasti on vaja tulla, kui lapsel on probleeme koolikaaslaste, klassikaaslaste või õpetajatega.
Õpetaja võiks pöörduda sotsiaalpedagoogi poole, kui tateab abi vajavast lapsest; vajab konsultatsiooni õpilase probleemidele lahenduse leidmisel; tal on konflikt/probleem õpilase või tema vanematega.
Oma mure või probleemiga võib pöörduda otse sotsiaalpedagoogi poole või kirjutada sotsiaalpedagoogi meilile. Koos on kergem.
Pole ju enam aeg, kus kõik tööd pidi ära tegema klassijuhataja, kutsudes suurema probleemi puhul appi juhtkonna liikme. Õpetaja küll näeb, kui õpilasel läheb halvemini, et mõnd õpilast pole juba ammu tunnis või on tal pidevalt õppimata, kuid tal ei ole aega ega võimalust
probleemile kohe reageerida ning hakata lapsega isiklikult tegelema.
Aga just isiklik lähenemine on see, mida on vaja, et nn murelaps ei jääks elu hammasrataste vahele. Ka lapsevanemale ei saa kogu vastutust panna, sest tihti vajavad nemadki tuge ja nõu.
Siin tulebki „mängu“ sotsiaalpedagoog.
Ametlikult võttes selgitab sotsiaalpedagoog klassijuhatajate ning aineõpetajate abiga välja probleemsed lapsed ja pered, tegeleb nende nõustamise, sotsiaalse tegutsemisvõime ja toimetuleku toetamise ning ilmnevate sotsiaalsete probleemide ennetamise ja lahendamisega. Ta teeb koostööd lastekaitsetöötaja, noorsoopolitsei, haridusameti või noorsootöötajatega ning suunab lapse vajadusel koolivälise spetsialisti juurde.
Kuid mitte ainult. Sotsiaalpedagoog on koolis kõigile ja kõigele vahendajaks, suhtekorraldaja
kooli, kodu ja õpilase vahel. Usaldusisik, kelle poole võivad nii õpilased, õpetajad kui lapsevanemad alati pöörduda oma mure või probleemiga ning kellega võib turvaliselt
rääkida asjadest, mida muidu koolis või kodus rääkida ei julge. Olgu see seotud õpilase, õpetaja, lapsevanema, enda või oma koolikaaslasega.
Millal võiks pöörduda sotsiaalpedagoogi poole?
Õpilane, sina võiksid pöörduda sotsiaalpedagoogi poole, kui sul endal on mure või kui sa tead kedagi, kellel on mure ja kes võiks abi vajada. Kui sul on tunne, et sa ei taha või kardad kooli tulla. Sul on probleeme koolikaaslaste, klassikaaslaste või õpetajatega; probleeme kodus; sul on isiklikke probleeme, kuid sa ei tea, kellega neist rääkida. Tule, kui tahad infot last/õpilast puudutavatest seadustest või õigusaktidest.
Lapsevanem võiks pöörduda sotsiaalpedagoogi poole, kui ta vajab nõu lapse käitumist ja õppetööd mõjutavate tegurite selgitamiseks; tahab infot last/õpilast puudutavatest seadustes või õigusaktidest; tahab nõu pidada lapse arengu või kasvatusküsimuste lahendamisel.
Kindlasti on vaja tulla, kui lapsel on probleeme koolikaaslaste, klassikaaslaste või õpetajatega.
Õpetaja võiks pöörduda sotsiaalpedagoogi poole, kui tateab abi vajavast lapsest; vajab konsultatsiooni õpilase probleemidele lahenduse leidmisel; tal on konflikt/probleem õpilase või tema vanematega.
Oma mure või probleemiga võib pöörduda otse sotsiaalpedagoogi poole või kirjutada sotsiaalpedagoogi meilile. Koos on kergem.
Näide kliendi probleemist
Autism ehk endassesulgumus on pervasiivne arenguhäire, millele on iseloomulik psüühika hälbinud ja/või kahjustatud areng ning häirete avaldumine kolmes valdkonnas:
- vastastikuses sotsiaalses mõjutamises
- suhtlemine
- piiratud stereotüüpne käitumine
Autismile peetakse iseloomulikuks inimsuhetest eemaldumist ja nende asendamist omaloodud fantaasiamaailmaga, suhtlemishäireid ning tavalisest erinevat maailmatunnetust. Autismi esinemissagedus on 3–4 last 10 000 kohta. Sagedasem on see häire poiste hulgas: 3–4 poissi ühe tüdruku kohta. Järjekindla õpetuse ja tegelusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaelus vajalikke oskusi, kaasa arvatud oskust suhelda.
Kirjandus:
- "Arenguhälbega laste õpetamine : raamat minule" O. Ivar Lovaas; Tartu: Eesti Autismiühing, 1998; 245 lk.
- "Autism: meie laste lood". Koostajad Marianne Kuzemtšenko, Märt Läänemets, Elen Rekand, Krista Räni. Eesti Autismiühing, Tartu 2003, 104 lk; kättesaadav ka helisalvestisena CD-l: [Võru]: Pimedate Infoühing Helikiri, 2007
- Daniel Tammet, "Sündinud sinisel päeval" (memuaarid; autistliku geeniuse lugu). Tõlkinud Lia Rajandi. Eesti Päevalehe Kirjastus, Tallinn 2007, 244 lk
- "Ma olen eriline". 2: psühholoogilise toimetulekuõpetuse töökaust autismiga inimestele. Tõlkijad: Kaari Antzon, Katrin Laiapea; toimetaja Peter Vermeulen; eessõna: Marianne Kuzemtšenko. Eesti Autismiühing, Tartu 2008, 202 lk + 1 CD-ROM
- Fiona Bleach, "Igaüks on erinev: raamat noortele inimestele, kellel on autismiga õdesid või vendi". Kirjutanud ja joonistanud Fiona Bleach; inglise keelest tõlkinud Marianne Kuzemtšenko.Tartu Ülikooli Kirjastus 2008, 85 lk
- A history of autism : conversations with the pioneers. Adam Feinstein; Chichester : Wiley-Blackwell, 2010. 381 lk.
- "Päris inimene" Kirjutanud Gunilla Gerland, tõlkinud Hilde Mathilde Mattila. Eesti Autismiühing, 2012. 256 lk.
Tallinna Perekeskus otsib abilisi
Tule vabatahtlikuks tugiisikuksVabatahtlik tugiisik Tallinna Perekeskuses: - On positiivseks eeskujuks lapsele - Kohtub lapsega mõned tunnid nädalas poole aasta kuni aasta jooksul - Pakub lapsele sisukaid ning silmaringi avardavaid vabaaja tegevusi Nõuded vabatahtlikule tugiisikule Tallinna Perekeskuses: - Vanus alates 18. eluaastast - Heasüdamlikkus - Kohusetundlikkus - Soov tegeleda lastega Vabatahtlikuks tugiisikuks olemine annab Sulle võimaluse: - Teha head lastele; - Teha vabatahtlikku tööd; - Osaleda koos teiste vabatahtlike tugiisikutega erinevatel üritustel; - Anda panus kodanikuühiskonna arendamisse. Oma soovist tulla vabatahtlikuks tugiisikuks Tallinna Perekeskusesse anna teada telefonil 6 556 970 või saada e-kiri aadressile info@pk.ee Tugiisikuteenistuse flaier |
Kasulikud viited, abimaterjalid ja aktid
VIITED:
- www.eluliin.ee
- www.lapsemure.ee
- Haridusamet - http://www.haridus.ee
- http://www.neti.ee/cgi-bin/teema/HARIDUS_JA_KULTUUR/Haridus
- Haridus- ja Teadusministeerium - http://www.hm.ee
- Opetajate Maja-http://www.help.ee
- E-KOOL - https://www.ekool.ee/eschoolmain
- http://www.miksike.ee/
- http://www.koolielu.ee/
- Keskraamatukogu - http://www.keskraamatukogu.ee
- Tallinna Ulikool - http://www.tlu.ee/
- Tallinna Tehnikaulikool - http://www.ttu.ee/
- Tallinna Noorsootoo Keskus- http://www.taninfo.ee
- www.naisteabi.ee
- www.lastekaitseliit.ee
- www.sinamina.ee
- www.kesa.ee
- www.lastetugi.ee
- www.lastehaigla.ee
- www.narko.ee
- www.hiv.ee
- www.lahendus.net
- www.lastekriis.ee
ABIMATERJALID:
Steer, J. Horstmann, K. "Aktiivsus ja tähelepanuhäirega laste ja noorte abistamine õppetöös. Õppetöö ja elumuutustega toimetuleku käsiraamat"
Moat, D. "Aspergeri sündroom: Sotsiaalse Sekkumise Oskuste Treening" Tartu 2011
Rogers, B. "Käitumine klassiruumis"2011
Naarits-Linn, T. "Kriisisekkumine koolisuhetes", Tallinn 2011
KAS - Kaasatus, avatus, sallivus". http://www.kasiraamat.ee/
L. Keltikangas-Järvinen "Temperament ja kooliedu", 2009
Kõiv, K. "Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolid Eestis: ülevaade", 2007
Soonets,R.....jt "Lapse väärkohtlemine II" 2007
Ainscough,C., Toon,K. "Läbimurre" 2006
Sharp, S., Smith,P. "Võitlus koolikiusamisega" 2004
Gurian,M. Ballew,A. "Poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt" 2004
Hansen, H., Henriksen,K. "Kiusupunn. Kiusamise käsiraamat" 2003
Watson,G. "Koolikäitumise käsiraamat" 2003
Roomeldi,M....jt "Hüperaktiivne laps" 2003
Kõrgesaar,J. "Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse" 2002
Tulva,T., Tikerpuu,A. "Laps Eesti ühiskonnas: probleemid koolis ja kodus" 2002
Kadajane,T. "Koolisotsiaaltöö käsiraamat" 2001
Chazan,M., Laing,A.F., Davies,D., Phillips,R. "Eemaletõmbunud, üksildastelaste ja noorukite abistamine" 2001
Klefbeck,J. Ogden,T. "Laps ja võrgustikutöö"
Leino, M "Õpetaja sotsiaaltöö tegijana: sotsiaalpedagoogika" 2000
Dyregrov,A. "Lapse lein" 1995
Eriõpet reguleerivad:
Moat, D. "Aspergeri sündroom: Sotsiaalse Sekkumise Oskuste Treening" Tartu 2011
Rogers, B. "Käitumine klassiruumis"2011
Naarits-Linn, T. "Kriisisekkumine koolisuhetes", Tallinn 2011
KAS - Kaasatus, avatus, sallivus". http://www.kasiraamat.ee/
L. Keltikangas-Järvinen "Temperament ja kooliedu", 2009
Kõiv, K. "Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolid Eestis: ülevaade", 2007
Soonets,R.....jt "Lapse väärkohtlemine II" 2007
Ainscough,C., Toon,K. "Läbimurre" 2006
Sharp, S., Smith,P. "Võitlus koolikiusamisega" 2004
Gurian,M. Ballew,A. "Poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt" 2004
Hansen, H., Henriksen,K. "Kiusupunn. Kiusamise käsiraamat" 2003
Watson,G. "Koolikäitumise käsiraamat" 2003
Roomeldi,M....jt "Hüperaktiivne laps" 2003
Kõrgesaar,J. "Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse" 2002
Tulva,T., Tikerpuu,A. "Laps Eesti ühiskonnas: probleemid koolis ja kodus" 2002
Kadajane,T. "Koolisotsiaaltöö käsiraamat" 2001
Chazan,M., Laing,A.F., Davies,D., Phillips,R. "Eemaletõmbunud, üksildastelaste ja noorukite abistamine" 2001
Klefbeck,J. Ogden,T. "Laps ja võrgustikutöö"
Leino, M "Õpetaja sotsiaaltöö tegijana: sotsiaalpedagoogika" 2000
Dyregrov,A. "Lapse lein" 1995
AKTID:
- Lastekaitseseadus: www.riigiteataja.ee/akt/111072013007
- Perekonnaseadus: www.riigiteataja.ee/akt/127062012012
- Põhikooli-ja gümnaasiumiseadus: www.riigiteataja.ee/akt/111072013002
- Alaealise mõjutusvahendite seadus: www.riigiteataja.ee/akt/13335902
- Sotsiaalhoolekandeseadus: www.riigiteataja.ee/akt/118042013008
- Põhikooli riiklik õppekava: www.riigiteataja.ee/akt/128082013007
- Gümnaasiumi riiklik õppekava: www.riigiteataja.ee/akt/128082013008
- Kooli õppenõukogu ülesanded ja töökord: www.riigiteataja.ee/akt/13351105
- Õpilaste sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatus ja kord: www.riigiteataja.ee/akt/13247999
- Õpilase tunnustamise tingimused ja kord www.riigiteataja.ee/akt/113092012011
- Õpilase kooli vastuvõtmise üldised tingimused ja kord ning koolist väljaarvamise kord:www.riigiteataja.ee/akt/1335974
- Direktori, õppealajuhataja, õpetajate ja tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuded:www.riigiteataja.ee/akt/130082013005
Eriõpet reguleerivad:
- Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava: www.riigiteataja.ee/akt/120092011008
- Hariduslike erivajadustega õpilaste klassides ja rühmades õppe ja kasvatuse korraldamise alused ning õpilaste klassi või rühma vastuvõtmise või üleviimise, klassist või rühmast väljaarvamise ning ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppe rakendamise tingimused ja kordwww.riigiteataja.ee/akt/129122010088
- Koduõppe ja haiglaõppe tingimused ja kord: www.riigiteataja.ee/akt/13349120
- Nõustamiskomisjonile taotluse esitamise tingimused ja kord: www.riigiteataja.ee/akt/13352206
- Esemete ja ainete loetelu, mis ei või olla kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli õpilase valduses: www.riigiteataja.ee/akt/13351760
Sotsiaalpedagoogiline nõustamine
Pedagoogika hõlmab traditsiooniliselt kasvatamist
ja õpetamist. Kasvatamine jäi 20.sajandil tahaplaanile seoses Darwini
evolutsiooniteooria ja Einsteini relatiivsusteooria võidukäiguga. Miks?
- Sest tähelepanu pöördus
pärilikkuse tähtsustamisele ja seniste põhiväärtuste kehtimine seati
kahtluse alla kui suhteline. Loodetavasti saab kasvatus 21. sajandil taas
pedagoogikas oma traditsioonilise väärtuse tagasi.
- Positivistlik lähenemine
vastandas faktid ja väärtused. Faktid kuulutati teadusvaldkonna
pärusmaaks, väärtused jäid moraali valdkonda kui mitteteaduslikud.
Kasvatamine kui väärtuste ja moraali valdkond jäi tahaplaanile faktide
õpetamise kõrval.
- Kasvatamise tahaplaanile jäämisele on kaasa aidanud ka uue termini „sotsialiseerimine” kasutuselevõtt. Kui kasvatamise seos pedagoogikaga on väljaspool kahtlust, siis sotsialiseerimist on kergem omistada perele, kodule või ühiskonnale. N. Luhmann.
(Sotsiaal)pedagoogiline ehk
Mina-Sina suhe
Mina-Sina suhte loomine algab pedagoogika
alustõdemusest, et õpetajatöös on möödapääsmatult vajalik tunda õpetatavat valdkonda ja õpilasi,
seega algab nimetatud suhe:
- õpilaste ja õpetaja tutvumisest, mille tulemuseks on
üksteisest hoolima õppimine;
- üksteisest hoolimisest, mille tulemusena
ehitatakse üles vastastikune usaldussuhe;
- enda ja teise toetamisest;
- võrdsete osalejate kommunikatsioonist, kus kõigil on õigus küsida
ja vastata.
Need
neli sammu ongi sotsiaalpedagoogilise
nõustamise protsessis traditsiooniliselt vaja läbida. Tänapäevaks on
lisandunud veel üks samm:
5. jõustamine,
mis õnnestub parimal moel võrgustikutööna.
Nõustamise liigid
Nõustamise tasandid
Nõustamise liigid
Nõustamise
liigid on:
-juriidiline
-psühholoogiline
-sotsiaalne
(näit. pedagoogiline, s.h sotsiaalpedagoogiline)
-ametialane
(näit. logopeediline, erivajadustega inimeste nõustamine,
investeerimisnõustamine jm.)
Juriidiline, psühholoogiline ja sotsiaalne nõustamine
eeldavad juriidilist, psühholoogilist, psühhoteraapilist, pedagoogilist ja/või
sotsiaaltöö alast haridust. Ametialane nõustamine eeldab vastava professiooni
alast haridust, ametialane nõustaja on näiteks pensioninõustaja, maksunõustaja,
üliõpilasnõustaja, õpilasnõustaja jms.
Pedagoogiline nõustamine on ametialane nõustamine ja sõltub nõustaja
staatusest ja rollist. Pedagoogiline nõustaja võib näiteks olla õpetaja-metoodik, kes nõustab kolleege,
mentor, kes nõustab noort õpetajat, õpetaja, kes nõustab praktikanti, klassijuhataja, kes nõustab
lapsevanemat jne. Sotsiaalpedagoogilist nõustamist teostab sotsiaalpedagoog või
koolisotsiaaltöötaja.
Nõustamise tasandid
Nõustamise tasandid on:
1.
informeerimine
2.
konsulteerimine
3.
nõustamine
4.
psühhoteraapia.
(Sotsiaal)pedagoogiline nõustamine hõlmab kolme esimest
tasandit, st pedagoogiline nõustaja on kompetentne informeerima, konsulteerima ja nõustama. Psühhoteraapia eeldab
psühhoterapeudi haridust ja tegevusluba.
Nõustaja põhitegevuseks on
rääkimine ja kuulamine. Informeerimise tasandil, mis nõuab
vähimat oskust, kuulab nõustaja ära nõustatava küsimuse ja annab seejärel
täpset infot esitatud küsimuse piirides. Nõustaja vastutab info õigsuse ja
selguse eest.
Konsulteerimise tasandil pöördub nõustatav nõustaja poole
nõu pidamise või nõu saamise eesmärgil. Sellel tasandil on nõustaja ülesandeks
jääda oma kompetentsuse piiridesse ja vajadusel täpsustada, kas nõustatav vajab
konkreetset nõu või tahab temaga koos probleemi üle arutleda. Konkreetse
nõuande puhul jääb nõustaja ülesandeks nõu anda või suunata nõu küsija
kompetentsema isiku poole, nõu pidamise korral on oluline lasta nõu küsijal
endal oma arvamused välja öelda, st
võtta endale kuulaja roll. Probleemist valjusti rääkides võib nõustatav
ise oma probleemis selgusele jõuda.
Konsulteerimise korral räägib nõustaja alles siis, kui nõustatav temalt
uuesti konkreetsemat nõu küsib.
Nõustamise tasand eeldab nõustajalt lisaks pedagoogilisele kompetentsusele ka
kommunikatsioonioskusi (näiteks head kuulamisoskust), usaldussuhte loomist,
teadlikkust, avatust, oma piiride ja tasakaalu hoidmist, tolerantsust, kontakti
jms. Nõustamine on kahe isiku vaheline
teadmiste ja hoiakute erinevuste teadvustatud võrdsustamise protsess suhtlemise
abil, mille käigus nõustaja aitab nõustataval isiksuse ja /või professionaalina
areneda, näiteks muuta oma hoiakut, käitumist, mõtlemisviisi vms.
Koolis ja lasteaias töötava sotsiaalpedagoogi töö
Sotsiaalpedagoogi töö põhisuunad:
- Toetada lapse sotsiaal-emotsionaalset kohanemist koolis ja/ või lasteasutuses ning ühiskonnas.
- Aidata luua toimiv võrgustik lapse paremaks toimetulekuks , edendamaks lapse sotsiaalset ning akadeemilist edu.
- Luua partnerlussuhe pere ning kooli/lasteaia vahel arendamaks ühist lähenemisviisi, mis edendaks lapse sotsiaalset kompetentsust ja õpimotivatsiooni.
- Aidata leia sekkumisi ja ennetusstrateegiaid, mis edendaksid positiivseid haridustulemusi ja arengut kõikidel lastel.
Koolis töötava sotsiaalpedagoogi põhilisemate tööülesannet hulka kuuluvad kooli kodukorra ja koolikohustuse täitmise jälgimine; laste, vanemate ja õpetajate nõustamine; kohanemisraskustega laste ja nende lähikeskkonnaga tegelemine; koolivägivalla ( kiusamine) juhtumite lahendamine ja lepitamine; HEV ( hariduslike erivajadustega) lastele tugiisikuks olemine; sotsiaalsete oskuste õpetamine; koostöö arendamine lastekaitse, -sotsiaalhoolekande-ja korrakaitsesüsteemidega.
ÕPILANE, pöördu sotsiaalpedagoogi poole, kui:
- Sul on endal mure või kui Sa tead kedagi, kellel on mure ja kes võiks abi vajada.
- Sul on tunne, et Sa ei taha kooli tulla või Sul on probleeme koolis.
- Sa tahad saada infot last/pilast puudutavatest seadustest või õigusaktidest
- Sa tahad arutada edasiõppimisvõimaluste üle.
LAPSEVANEM, pöördu sotsiaalpedagoogi pool, kui:
- Vajate nõu lapse käitumist ja õppetööd mõjutavate tegurite selgitamiseks.
- Märkate, et koolis esineb koolivägivalda, sõltuvusttekitavate ainete tarvitamise probleeme.
- Tahate saada infot last/õpilast puudutavatest seadustes või õigusaktidest
- Tahate nõu pidada lapse arengu või kasvatusküsimuste lahendamisel.
ÕPETAJA, pöördu sotsiaalpedagoogi poole, kui:
- Tundub, et oleks hea konsulteerida kolleegiga õpilase /lapse käitumisviiside või probleemlahenduste leidmiseks.
- Soovite teha koostööd koolivägivalla ennetamiseks ja kõikidele turvalise arengu ja õpikeskkonna edendamiseks.
- Teate abi vajavast lapsest.
Sotsiaalpedagoogika
Sotsiaalne
norm, õige ja vale piiri tunnetus, arusaamine, kuidas
antud konkreetsetes oludes tuleb
olla ja käituda, sünnib
ühiskonnale, sotsiaalsele ruumile loomuomastes protsessides
ja suhetevõrgustikes.
See, kuidas inimene asju kogeb, määrab selle,
kuidas ta näeb
oma
olemasolu keskseid küsimusi.
Sotsiaalpedagoogilise
enesemääratluse aluseks on idee viletsuse vähendamisest ja
hädasolija
aitamisest pedagoogiliste vahenditega.
Selle mõtte ja tegevuse levik on seotud renessansi ja valgustuse ideedega ning
neist alguse saanud eluviisi moderniseerumisega.
Hakati mõistma ning rõhutama inimese võimalusi nii
indiviidina
kui ka ühiskonnaliikmena võtta oma saatus enese
kätesse.
20.sajand
20.
sajandi teisel poolel hakati sotsiaalpedagoogikat ühe enam seostama
sotsiaaltööga ja sotsiaalharidusega.
Rõhuasetus oli siis juba inimese HEAOLUL ja ÕNNELIKKUSEL
(holistiline lähenemine).
Tekkis huvi sotsiaalsete GRUPPIDE vastu ning selle vastu, kuidas nendega tõhusalt töötada.
Tekkis huvi sotsiaalsete GRUPPIDE vastu ning selle vastu, kuidas nendega tõhusalt töötada.
Probleeme
ei tule karta, nendega peab võitlema. Kõikidel
inimestel peab olema võimalus elada iseseisvalt ja
loovalt.
Oluliseks
said kogukonnaharidus, kogukonnatöö, noorsootöö
jne.
Noorsootööd
hakati nimetama sotsiaalhariduse andmiseks
Hariduslike
erivajadustega inimeste keskusi hakati samuti
kutsuma
sotsiaalhariduse keskusteks
Tekkis huvi inimese heaolu ja õnne
vastu.
Kaks eeldust – HARIDUS ja
SOTSIAALNE TURVALISUS (sh sotsiaalkindlustus ja sotsiaalhoolekanne)
Mis toimus Šotimaal, Saksamaal ja Inglismaal
ŠOTIMAAL
1841
Aberdeenis esimene “Feeding-school” – kool kus toideti,
treeniti tööharjumusi ning anti ka baasharidus
Sai tuntuks kui Aberdeeni-mudel
Algul
vabatahtlik, hiljem kohustuslik sotsiaalpedagooika.
Tuntud Mary
Carpenter – teerajaja
töös probleemsete lastega.
SAKSAMAAL
1848
Revolutsioonide aasta Euroopas. Sellest tulenevad uudsed ideed ka Saksamaal
Diesterweg: “Sotsiaalpedagoogika peaks
väljenduma hariduslikus
tegevuses, mille eesmärk on aidata vaeseid
ühiskonnas”(Infed
2005). Heaolu läbi sotsiaal-hariduslike strateegiate
ehk siis hariduslikud
lahendused sotsiaalprobleemidele.
INGLISMAA
“Educators
of the poor” – vaeste õpetajad/harijad vaestes linnapiirkondades (agulites).
“Development aid workers” – kombinatsioon
õpetajast, kogukonnatöötajast ja sotsiaaltöötajast. Õpetasid ka igapäevaoskusi.
Sotsiaalpedagoogika traditsioonide algus
Rousseau
“Emilie” – hariduslik ideaal-
asetas lapse keskmesse, oli teerajajaks lapsepsühholoogilistel uurimustele
Petalozzi – arendas Rousseau ideid edasi ja
tuli välja ideega, et:
-HARIDA
TULEB TERVET LAST
-ÕPPIJA
PEAB OLEMA ÕPPIMISSE AKTIIVSELT
KAASATUD
-ÕPETADA
TULEB KOLME LAPSE OSA:
KÄED,
SÜDA, PEA.
-HARIDUS
JA SOTSIAALNE ARENG ON OMAVAHEL
SEOTUD
(Petrie 2004)
Pedagoogika Antiik-Kreekas
Inimesed
töötasid spetsialistide-õpetajatena ( “specialist educators”).
Ateenas loodi koolid siis.
Pedagoogid olid nagu pereabilised, enamasti orjad, kelle ülesanne
oli valvata ja olla koos perepoegadega.
Pedagoogid saatsid lapsi nii koolis kui mujal ja nende ülesanne ei olnud vaid
turvalisuse tagamine.
Pedagoogid
õpetasid suhtlemist ja käitumist.
Tellimine:
Postitused (Atom)