20.
sajandi teisel poolel hakati sotsiaalpedagoogikat ühe enam seostama
sotsiaaltööga ja sotsiaalharidusega.
Rõhuasetus oli siis juba inimese HEAOLUL ja ÕNNELIKKUSEL
(holistiline lähenemine).
Tekkis huvi sotsiaalsete GRUPPIDE vastu ning selle vastu, kuidas nendega tõhusalt töötada.
Tekkis huvi sotsiaalsete GRUPPIDE vastu ning selle vastu, kuidas nendega tõhusalt töötada.
Probleeme
ei tule karta, nendega peab võitlema. Kõikidel
inimestel peab olema võimalus elada iseseisvalt ja
loovalt.
Oluliseks
said kogukonnaharidus, kogukonnatöö, noorsootöö
jne.
Noorsootööd
hakati nimetama sotsiaalhariduse andmiseks
Hariduslike
erivajadustega inimeste keskusi hakati samuti
kutsuma
sotsiaalhariduse keskusteks
Tekkis huvi inimese heaolu ja õnne
vastu.
Kaks eeldust – HARIDUS ja
SOTSIAALNE TURVALISUS (sh sotsiaalkindlustus ja sotsiaalhoolekanne)